Online broneering

Maja

Maja

Lossi tänava maja number 27 kirju ja põnev ajalugu annab talle olulisi lisaväärtusi, mida erinevatel aegadel on hinnanud ka paljud tähtsad eesti kultuuri- ja ühiskonnategelased. Kui vaid seinad räägiksid, saaksime olla tunnistajateks gümnaasiumipoiste vempudele, pisut boheemlaslikule seltskonnale “Siuru lossi” aegadel, pr Elisabeth Pohli toimetamistele pansionaadi ja taimetoidurestorani pidamisel jne. Erinevad omanikud on oma hoolealust maja kohelnud nii hästi kui halvasti, ent tänaseni säilinud hoone iseloomust annab aimu siiani selgelt tajutav positiivne aura. Maja loominguline, romantiline ning pisut traagilinegi ajalugu sisendab südamehellust ka uutele omanikele, kelle eesmärk on jagada oma külalistega neid väärtusi, millesse nad ise usuvad ning mille taastamisele nad kogu hingest kaasa on aidanud.

Tänane Ekesparre Hotell esindab kõike seda, mida me kõige enam hindame: privaatsust, iseolemise õigust ja kindlat kvaliteeti igas pisiasjas!

Ajalooline lühiülevaade

Kuressaare linnuse kirderaveliin

Kuressaare piiskopilinnuse kindlustuste suurem ümberehitamine ja laiendamine toimus 17. sajandi teisel poolel. Seoses suurtükkide hulga suurendamise ja nende paigutamisega eelpositsioonile, ehitati laiendatud vallikraavi kolm raveliini ehk hiljem rahvakeeli nimetatud väikest linnapead. Kirderaveliini kaudu toimus sissepääs linnusesse ja sinna ehitati suurtükkide hooldamiseks sepikoda, mille vundamendist osa paikneb praeguse Ekesparre Boutique Hotelli all.

19. sajandil, kui linnus oli kaitseotstarbe minetanud ja antud Saaremaa rüütelkonna käsutusse, tekitasid raveliinid aadlikele, kes olid enamjaolt saanud sõjalise hariduse riigi kulul ülalpeetud nn. kadetikorpustes, nostalgilisi tundeid oma parimatest noorusaastatest.

Rüütelkonna esimehe (maamarssali) Oskar von Ekesparre vend Alfred, kes oli suurtükiväe eruohvitser, soovis ehitada endale kirderaveliinile esindusliku villa. Rüütelkonna esimees aitas kaasa krundi vormistamisel ja 1890. aastal valmis raveliini Kuursaali-poolsel osal maja, mida tänapäeval nimetatakse jahilossiks. Tegelikult kasutas Alfred von Ekesparrre, kes ise elas peamiselt Peterburis, oma maja väljarentimiseks rikastele suvekülalistele ehk nn. patisakstele. 20. sajandi alguses oli tervisekosutamine Kuressaares, Haapsalus ja Pärnus suur mood, mis tõi kuurortlinnadele, sealhulgas ka üürikorterite omanikele, märkimisväärset tulu.

Maamarssali vanim vend Arthur Peter Leopold von Ekessparre (1838–1909) oli hariduselt jurist ja töötas pikemat aega Tartus kreisikohtunikuna. Pensionile jäädes asus ta elama Eikla mõisa. Nähes oma venna edu suvitajate majutamisel, otsustas Arthur oma sääste samuti majutusteenuste ärisse paigutada. Kuna Alfredi maja oli ehitatud poissmehe oma mugavusi silmas pidades ja mahutas seetõttu vähe erinevaid perekondi, pakkus Arthur välja idee ehitada samale raveliinile, venna maja vastasküljele, paljude möbleeritud tubadega pansionaat, mis oleks välimuselt aga sama pilkupüüdev. Kuna idee tekkimisel oli maamarssalist venna ametiaeg lõppemas, kiirustati ehituskrundi vormistamisega ja ehitus algas, kui kolmkümmend aastat Saaremaa rüütelkonda juhtinud Oskar von Ekesparre siirdus juba Peterburisse Riiginõukogu liikmeks.

Kõnesoleva maja projekti autorit pole teada, sest kinnistu algne toimik hävis nähtavasti 1917. aastal, kui revolutsioonilised sõdurid rüüstasid ja põletasid kinnitusameti vara. Sõnapaar krepostnoe otdelenije võib tähendada vähese kirjaoskusega inimese silmis ka pärisorjade osakonda.

Kaudsetel andmetel on teada, et teine maja Ekesparrede raveliinil valmis lõplikult 1908. aastal. Järgmisel aastal, kui hoone rajaja suri, vormistati krunt ja hoone tema poja Axel von Ekesparre (1868–1935) nimele. Axel oli samuti juristiharidusega ja töötas Lõuna-Eestis mitme Liivimaa kubermangu arendusinstitutsiooni (teedeehituskomisjon jne.) sekretärina kuni 1913. aastani.

Oma eemaloleku tõttu rentis omanik maja vastavalt kokkuleppele pansionaadi pidajale, kes tegeles majutuse ja soovi korral ka kergema toitlustamisega suvekuudel, maist poole septembrini. Talvel kasutasid maja osaliselt gümnaasiumi koolipoisid. Nii Esimese maailmasõjani, millal Ekesparre ja Michelseni pansionaadid võeti sõjaväe staabiks. Axel von Ekesparre asus 1919. aastal ümber Saksamaale. Pansionaat oli rüüstatud ja halvas seisukorras.

Pansionaat Eesti Vabariigi ajal

Eesti Vabariigi alguses aadliseisused kaotati ja neile kuulunud mõisad riigistati. Nii sündis ka Ekesparredele kuulunud Eikla mõisaga (20 km Kuressaarest). Mõisnike linnamajad aga jäeti omanikele. Viimased jätkasid või uuendasid ka rendisuhteid. Ajakirjandusest on teada, et Ekesparre pansionaati kasutasid 1920. aastatel meelsasti Eesti kultuuriinimesed. Eriti kuulsaks sai see suveveetmise residents kirjanikeühenduse „Siuru” liikmete (Artur Adson, Hendrik Visnapuu, August Gailit jt.) puhkekohana. Maja nimetati rahva hulgas isegi Siuru lossiks.

Aastail 1930–1940 pidas selles majas pansionaati Elisabeth Pohl. Tema oli laiendanud ka teenuseid ja avanud samas taimetoidurestorani, mis oli Kuressaares ainus taoline. Pansionaadis oli 8 tuba ja suur söögisaal. Köögina kasutati endist majahoidja korterit, mille juurde olid ehitatud laod. Sama korteri all olevat keldrit kasutati jaheda hoiukohana. Majas puudus veevarustus ja kanalisatsioon. Pumbakaev asus õuel. Kütmiseks kasutati lihtpottidest ahje.

Pansionaadi omaniku surma järel vormistati kinnisvara (kinnistu nr. 579) oktoobris 1937 Kuressaare Kinnistusjaoskonnas jagamatult tema abikaasa Lucie ja poja Erich von Ekesparre nimele.

Teine maailmasõda ja nõukogude aeg

Nõukogude korra kehtestamisel pansionaat, millel oli üle 400 m2 kasulikku pinda, natsionaliseeriti ja anti NKVD käsutusse. Sinna asus hiljemalt 1941. aasta alguses ka Balti Piirkonna Rannakaitse eriosakonna staap.

Saksa okupatsiooni ajal on maja kasutusotstarve ebaselge. Lossihoovil asus maakonna kõrgeima võimu kandja, piirkonnakommisari kantselei ja sissepääsu territooriumile valvati. Pärast sõja lõppu aga anti endine pansionaat maakonna miilitsaosakonna kasutada. Vastasmajas asus osakonna passilaud.

Neljakümnendate aastate lõpul, kui miilitsaosakond välja kolis, tehti majas remonti ja 1950. aastal avati selles rajooni vöörastemaja, milles oli 28 voodikohta. Seitsmekümnendate lõpul tehti vöörastemajas remondi käigus mõningaid ümberehitusi. Majja toodi vesi ja kanalisatsioon, keldrikorrusele ehitati katlamaja.

Taasiseseisvunud Eestis

Märtsis 1992 anti vöörastemaja Riigivara ameti poolt üle Kuressaare linna munitsipaalomandisse. 1996. aastal nimetati vöörastemaja ümber hotelliks „Lossi”. Järgmisel aastal müüdi kinnistu eraisikutest ettevõtjatele, kes alustasid hoone ümberehitusi ja kaasaegset sisustamist. Omanikud vahetusid, kuid hotelli külastatavus osutus loiuks, eriti talveperioodil. Et tegemist on Saaremaa vanima võõrastemajaga, mis võimaldas tänu huvitavale arhitektuurile, asukohale ja ajaloole luua kordumatu meeleolu, ei mõelnud tänase hoone omanik kaua - pisik puitarhitektuuri ning renoveerimist vajavate pika ajalooga majade vastu sai järjekordse võidu! Kätte jõudis Ekesparre Residents Hotelli aeg. Hoone renoveerimist alustati 2006. aastal ja see kujunes küll algselt planeeritust oluliselt mahukamaks, kuid omanik on päris kindel, et seda väärtuslikum on lõpptulemus. Esimesed külalised võeti vastu 2007. aasta sügisel ja tänasel päeval töötab hotell Ekesparre Boutique Hotell'i nime all.

Mõnda ehituslikust minevikust

Ekesparre Boutique Hotelli maja ehitamine sada aastat tagasi toimus tolleaegseid olusid ja tavasid arvestades. Vundament rajati paekividest, mida saadi osalt lossivallide varisenud müüritisest. Seinad raiuti kanditud rõhtpalkidest. Katus tehti savist põletatud kividest. Välisplaanilt kujutas ehitis enesest mansardkorrusega maja, millel on avarad aknad, uhke trepiga sissepääs ja lõuna pool verandad. Siseruumide keskmiseks kõrguseks sai 3,4 m. Seinad ja laed krohviti seest (roost krohvimatid) ja väljast laudistati seinad voodrilaudadega. Algselt oli 80% põrandatest kaetud tammeparketiga. Soojust saadi mõjuka kujundusega lihtpott-ahjudest.

Aja jooksul tekkis seintesse koikahjustusi, pesuruumides valitseva niiskuse tõttu mädanesid lauad ja talad. Tubades määrdusid ja rebenesid tapeedid, lagedest pudenes krohvi. Katusekivid murenesid ja vihmavesi tungis sisse. See kõik tuli sellest, et majas ei elanud kindlat peremeest, vaid rentnikud ja töölised vahetusid tihti; külastajad viibisid kohal lühiajaliselt ja nõukogude ajal esines tihti ruumides viinajoomist, suitsetamist ning mõnikord ka vähesel määral vandaalitsemist.

Linnuse raveliinil paikneva Ekesparre Boutique Hotelli võlu seisneb tema asukohas, kus kõrgemat küngast (raveliini) ümbritsevas vees peegeldub ehitise lihtne suursugusus ja seda raamistab kõrghaljastus.

Tekst: Bruno Pao, ajaloolane
Teksti on toimetanud ja täiendanud Ekesparre Boutique Hotell